Sooda-pea

Järgnev lugu illustreerib kui põnevaks annab oma elu muuta ühe tegemata jäetud parempöördega:

Nagu kõik teavad, siis jaanuari alguses käisid mul külas Margit ja Eliko. Kõik oli "muito bem" ja oma HisTaj eksamiks "õppimise" kõrvalt plaanisime üks õhtu Ivani ja Sala-Mariaga Salsa õhtule minna. Tsikid tahtsid varem Vasco da Gama keskusesse (http://www.centrovascodagama.pt) veini ja šokolaadi shoppama minna ja lubasin neile abiks olla.

Nii...
Lõin end selleks Salsa õhtuks üles - puffis seelik selga, hõbedased varrukad peale, silmalainer silma, rolleri selga ja minek! Vaatasin veel kaardilt kõige otsema tee, et jälle Lennujaama ei sõidaks, nagu üks kord Kristjani ja minuga juhtus, kui sinna samasse keskusesse sõitsime.
Igatahes...
Kõik sujus ideaalselt - olin juba päris Vasco da Gama keskuse lähistel - laevakujuline tuledes hoone juba paistis. KUID .. äkki hakkas mingi mustanahaline vanamees mu selja taga tuututama. Alguses ei pannud ma teda tähele, kuna olen juba harjunud sellega, et lõunamaalaste lemmik fuktsioon autos on signaal. Tuututas-tuututas nii kaua kuni pea pöörasin, et näha mida ta tahab. Vanamees vehkis autos kätega ja lugesin tema liigutustest välja, et ma "ujun" tee peal - vahetan liiga palju ridu. Noo OKKEII - sõitku mööda kui ei meeld! Mul on ju vaja rida vahetada, kui vasakule / paremale tahan pöörata. Lihtne süüdistada, kuid selle vanamehe pärast magasin õige teeotsa maha ja ma ei pööranud paremale Vasco da Gama shopping-keskusesse. Ei no mis siis ikka - sõitsin edasi ja lootsin, et tuleb veel võimalusi, et paremale pöörata. Ei tulnud. Tuli hoopis kiirtee.

UUUPS!
Tahtsin tagasi pöörata, aga kivimüür oli vahel. Kiirtee nohh. Ja halvim oli see, et rolleriga , nö "mootoriga jalgrattaga" kiirteel sõitmine on keelatud. EI, KÕIGE HALVEM oli see, et see kiirtee oli silla peal ja ühtki mahakeeramisvõimalust kaa ei olnud. Vastassuunas sõitmisega oma oma elu ohtu seadma ei hakatud. Mis siis ikka - sõitsin üle silla. Tegelt halvim oli see, et sild oli 17 kilomeetrit pikk ja kuradi külm ja tuuline! No nii ma seal 60-ga põristasin siis - kiirtee-sillal kus ma tegelt üldse olla ei tohtinud. :P
Lootsin, et varsti tuleb tee-maksupunkt ja saan seal kuidagi end tagasi nihverdada. Teised juba ammu ootasid. Aga ei olnud lihtsalt võimalik tagasi keerata! Ainus võimalus oli põrutada esimesse linna, mis asus teises silla otsas. No ja nii ma siis sattusingi Montijosse. (http://en.wikipedia.org/wiki/Montijo) Keerasin esimesse bensujaama ja mõtlesin mida teha. Tagasisõit oli välistatud, sest maksupunktist poleks mind elusees rolleriga sillale lastud.

Minu plaan oli selline:
Jätan rolleri ööseks sinna krdi Montijo urkasse ja järgmine päev lähen sellele järgi. Helistasingi Ivanile, et ta mulle autoga järgi tuleks. Kõik oli kena, mis siis ikka, vahel ikka juhtub vahel selliseid äpardusi. ;) Tsill.
NII-NII .. aga see polnud veel kõik.
Bensuka töötajad olid mega sõbralikud - tahtsid mind selles armetus olukorras aidata, suvalised bensuka kliendid nuputasid viise, kuidas ma mööda National maanteed koju pääseks. No mingi 70 kilomeetrine tripp oleks tuld. Teised bensuka kliendid soovitasid mul laevaga tagasi minna, kuid sadamani oli nende andmetel 40 kilti. No minu plaan (ratas sinna jätta) oli sel hilisel õhtutunnil kõige normaalsem lahendus.
JA SIIS ..
tuli üks tropp bensuka töötaja ja küsis: " Kas sul kindlustus on!?" No mis kuradi pärast tal seda veel vaja oli? Kuidas ta teadis mult sellist asja küsida? Missasja?
Vat siis tekkis paanika - mul ju muidugi pold kindlustust! :S Mõtlesin, et peale Eestis käiku, jaanuaris teen selle ära. No ja mingi paari päevaga, mil Lissabonis olin viibinud ei olnud veel jõudnud teha. Ei no, mis siis ikka - mängisin kohukest ja hämasin midagi, et vist ikka on olemas see kindlustus. Kuna ma alles ostsin ratta ja eelmisel omanikul oli see tehtnud jne.. kõik peaks ikka seaduspärane olema. See töötaja veel uuris mu dokumente ja ütles, et mul vist ikka puudub see kindlustus .. Ei no sada häda. Muidugi ei tal õigus! :P
JA AINA PAREMAKS LÄKS ..
Aku tühjenes, kõnekaardil hakkas raha lõppema ja 5 minuti pärast oli kohal politsei. Ei no mida veel? Sitt päev ütleks selle kohta! Politseinikud olid megasõbralikud - ütlesid, et sadam kust ma laeva Lissaboni saan võtta pole üldse kaugel ja nad võivad mind juhatada. Ma samal ajal üritasin sama sõbralikku ja muretut nägu vastu teha, kuigi olin hirmust krampides. Mõtlesin salaja: "No kindlalt teevad mulle trahvi, kuna mul pole kindlustust, nah." Hämasin seal midagi, et mu sõber juba sõidab sinna Montijo BP bensuka poole ja ma ikka jätan ratta sinna ja tulen järgmine päev järgi. Politsei ei andnud alla - nad ikka tahtsid et ma nende plaani järgi talitaks. Vahepeal nad käisid korra ära AGA käskisid mul oodata - sada stsenaariumi käis peast läbi. Arvasin, et raudselt käivad police stationis mu kindlustuse asju selgitamas vms. Ei no türbeljonks. Vahepeal käisin väljas Ivanile helistamas:
Minu plaan oli PÕGENEDA ..
Käiskisin Ivanil saabudes mentidele öelda, et meil on mega kiire ja autoga minema kihutada. No muidugi samal ajal kui ma õues Ivaniga rääkisin .. tulid ka politeinikud tsekkima kuhu ma kadusin - see suurendas veel hirmu, et nad ei taha mind minema lasta ja laksivad trahvid ära. Nii .. lõpuks Ivan jõudis kohale ja KÕIK LÄKS VASTUPIDI MINU PLAANILE. Kuradi brasillased ma ütlen - Ivan arutas seal politseinikega midagi ja käskis mul ikkagi nendega kaasa minna. No mine pekki - on sõber nahh. :S
Ja siis mind ESKORDITI nagu Makedoonia printsessi - politsei ees, Ivan taga oma Wolksuga. Ja juhatati mind sadamasse, pandi laeva peale koos rolleriga ja saadeti Lissaboni ära. Pilet maksis aint 2.60. Kogu 25-minutilise laevasõidu vältel jooksis peas film, et Cais do Sodre laevapeatuses ootab mind Lissaboni politsei või kuidas ma Ivani käest oma lolluse pärast noomida saan. Margit ja Eliko olid ka närvis, kuna olid mind juba 3 tundi oodanud ja mõtlesin et Eder arvab, et ma olen üleüldse opakas peast ja ei tohiks rolluga sõita. OII JAAAHHHH.
Jõudsin siis Lissaboni kohale ja ainus mis seal juhtus oli see, et roller ei tahtnud enam käima minna. Kurat teab miks?! Nusperdasin seal, tõmbasin sadamatööliste tähelepanu ja tundsin end nagu kloun. No viimaks ärkas ratas ellu ja sõitsin kohe otsejoones koju. Salsa oli nagunii läbi ja klubitamiseks pold enam mingit tuju. Järgmine päev kell 10.00 oli eksam ka.
No närvid olid mul täiesti läbi, kuna laevapiletit ostes kukkusid kõik mündid rahakotist põrandale, käed värisesid nii palju et pillasin pileti ka maha, kui kassiir mulle selle ulatas, lihtsalt käisin ja üritasin oma värisemist varjata. Ei no jube. Kodus ootas mind tõsine jutuajamine Ederiga - peale seda olin nii väsinud, et keerasin magama. Muidugi kell 1 öösel telefon helises ja ma oleks peaaegu südameataki saanud. No närvid olid läbi. Ehmusin jubedalt. Arvasin, et politsei helistab. ÖÖH.
Kokkuvõtteks ..
Ma teadsin, et midagi sellist kunagi juhtub - olen ju "maakas" (Tallinnlane) miljoni- / suurlinnas ja valele teele sattud on imelihtne. Eks nüüd oma vigadest õpin ja ma arvan ma pole ainus, kellel selline äpardus juhtunud on, et shoppintsentri asemel üle silla on sõitnud. :P

Mõned fotod siis sellest kaunist tripist Montijo linna, mis mul iial meelest ei läe (allikas: internet):